Monday, January 1, 2018

RIP 2017

Tänane päev on pärast eilset päris pikale veninud istumist mõnusalt laisal moel kulgenud. Põhimõtteliselt olen terve päev söönud eilsest üle jäänud krõpse, joonud limonaadi ja kirjutanud seda postitust. 

Mida sa tegid aastal 2017, mida sa varem teinud pole? 
Ma kardan, et kaastundeavalduse lehte panemine siiski jääb kõige olulisemaks uueks asjaks. Sellega võistleb väga tugevalt detsembri teine nädalavahetus, kui oma pulma-aastapäeva spaas pidasime. Hr H nimelt üldiselt keeldub avalikus paigas lahti riietumast, nii et see, et me koos spaas käisime, on väga eriline. Jepp, talle ei meeldinud, sest inimesed :D

Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
Mul pole õrna aimugi, mida ma lubasin. Kontrollisin eelmise aasta postitust - ma ei andnudki ühtki lubadust :) Sel korral annan - luban, et harjutan žonglöörimist. Panen kokku Rubiku kuubiku (sest miks seada eesmärke, mida on võimalik täita. Ma ei saa neist netis olevatest skeemidest aru, tänud soovitamast :D)

Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Kahjuks ei. Või siis arvestades mu lähedasi ka õnneks. Aga Hr H onupoeg sai kaksikud. See on päris tore, kaks beebit on ikka kaks beebit, eriti kui nad pole sinu enda omad. 

Kas keegi su lähedastest suri?
Lähedastest õnneks mitte. Kuigi mõne kuulsuse surm tegi mind kurvaks. Väike muigekoht ka. Vaatasime ema-isa juures mingi kommertskanali aastakokkuvõtet, kus näidati järjest lahkunud inimesi ja ekraanile tuli Hugh Hefner. Ema ja isa (väga sündsalt) ei teadnud, kellega on tegu. Meie teadsime. 
Surmaga rohkem kokkupuuteid vist polnud.

Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2018, mida sul 2017. aastal ei olnud?
Ma ei tea. Tõesti ei tea. Parem füüsiline vorm äkki siis. See võiks alati parem olla. 

Milliseid riike sa külastasid?
Venemaa (Peterburg), Hispaania (Barcelona), Soome (Helsinki) ja Läti. Head kohad kõik. Barcelona oli mu unistus juba ammu. Ja ma ei pidanud pettuma.

Milline 2017. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
Ei ole mul selliseid kuupäevi.

Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
Ühelt poolt tahaks öelda, et üks tööpakkumine, mille lõpuks sain. Aga kuna see on mitme aasta töö tulemus. Ja tegelikult on suurimaks saavutuseks ikka see, et ma kutsusin oma vana-aastaõhtupeole ka viktokaaslase Mi. Sellised asjad ei ole kuigi lihtsad mu jaoks - keegi minu koju, minu pere juurde, minu sugulaste juurde, minu mugavusstooni. Väga suur eneseületus :D

Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
"Mäeküla piimamees"
Rohkem pole mul midagi öelda.

Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
Mitte midagi märkmisväärset. "Varbaluu murd" oli vist sel aastal?

Mis oli parim asi, mille ostsid?
Ruudi palus edasi öelda, et nendeks on kohver, mille ta jõuludeks sai, ja tema parka. Jahh, 2017. aasta jääb ajalukku kui aasta, mil avastasin Didriksonsi. Ma pean tunnistama, et ma olen väga võlutud neist parkadest. Ruudil on paks talvekas (kui kedagi huvitab, siis mudel Dane, mis on näitude järgi sama hea kui see kõige populaarsem Matt, aga minu ja Ruudi meelest kordades mehelikuma lõikega), minul (roosa) Gina, mida loetakse vist üleminekuparkaks ehk on täpselt paraja soojusega meie praeguses talves. Kohapeal passides hakkaks vist külm, aga mul ei ole sellist aega. 

Ma tegelikult oleks välja pakkunud õhksoojuspumba, mis on muutnud elu palju mugavamaks. Aga kui nüüd tähte närida, ostis selle viimase siiski hr H.

Kelle teod väärisid tunnustust?
Hr H, kes lõpuks hakkas tegema seda, milleks ta juba ammu on valmistunud. Igasugune lisainfo tähendaks aga arvatavasti lahutust, nii et las jääb :D

Ruudi sai kiita võõra inimese käest, kui ta teatri puhvetis maast 1eurose leidis ja selle müüjale viis. Minu jaoks väärib kiitust nii see, et Ruudi ise ei saanud aru, miks inimesed tema ümber selle kiitusväärseks leidsid, kui ka too võõras naine, kes märkas ja polnud tagasisidega kitsi. 

Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
Üks kolleeg, kes mu selja taga väga ebameeldivalt minu kohta räägib. See pole küll esimene kord, aga kurvaks teeb ikka. Tülgastav on see, et mulle räägib ta kogu aeg, kui tubli ja võimekas ma olen. Sedasama asja tehes, mille kohta ta mu seljataga räägib, et ma pole üldse vääriline seda tegema. 

Millele kulus enamik su rahast?
Oh, ma ei tea. Reisimiseks-ringiliikumiseks vist. 

Mis sind väga väga väga elevile ajas?
Ma arvan, et Barcelonasse minek. Siis see, kui H helistas mulle ja ütles, et ta on valmis minuga spaasse tulema. Kui Ruudi ütles, et ta on valmis lennukiga sõitma, mis tähendab, et me saame koos pikemale reisile minna. 

Milline laul jääb sulle alati 2017. aastat meenutama?
Ei ole vist üht laulu. Muusikat sai täitsa palju kuulatud, sest lõpuks ometi liitusin ma Spotify tasulise osaga, mis tähendab, et ma saan igal pool muusikat kuulata. 

Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
i) õnnelikum või kurvem? sama ikka sama. Ma olen üle linna kuulus flegma, see eeliseks on suhteliselt stabiilne meeleolu.
ii) kõhnem või paksem? riiete järgi eeldan, et sama, olulist muutust kummalegi poole pole. Selliseid uhkeid tisse nagu mõned igatahes ei kasvatanud.
iii) rikkam või vaesem? iga aastaga järjest rikkam. Kuigi see rikkus kasvab väääga aeglaselt. Arvatavasti sellepärast, et ma kulutan rohkem. 

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Raamatuid lugenud, teatris ja kinos käinud. 

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Peaks vist ütlema, et netis passinud, kuigi ma enda meelest tegin seda oluliselt vähem kui eelmisel aastal.

Mis oli su lemmik telesaade?
Ei jälginud ühtki saadet sel aastal. Isegi MKR-i ei vaadanud. "Su nägu kõlab tuttavalt" vaatasin, aga mitte kuigi suure innuga, mis sellest, et päris toredad osalised olid. AK-d ikka veel korralikult ei vaata. 

Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
Ei, ikka veel ei tunne selliseid tundeid. See on üldse üks imelik küsimus.

Mida sa tahtsid ja said?
Eriti luksusliku kuuse. 

Tegelikult palju nii materiaalseid kui ka mitte materiaalseid asju, millest nii mõnigi on juba selles samas postituses esile toodud.

Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
Sain 33 ja olin mere ääres. 

Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
Tõesti ei oska öelda midagi, mis oleks oluliselt nauditavamaks muutnud. 

Mis sind mõistuse juures hoidis?
Mul ei ole ausalt öeldes sellega erilist probleemi olnud. Põhiline on vist teadmine, et mina olen mina ja sina oled sina ja tema on tema. Ja ükskõik kui palju ma kedagi ei armastaks, oma elu ja otsuste eest saab vastutada ainult tema ise. 

Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
Kersti Kaljulaid. Lihtsalt põhimõtteliselt. 

Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2017. aastal said?
Tõestasin iseenda jaoks, et mingi konkreetse asja nimel sihipäraselt tööd tehes ongi võimalik seda saavutada. Mul pole varem olnud juhust katsetada.

Imetoredat uut aastat kõigile!

Saturday, December 30, 2017

Lõpuks siis ka lugemistest sel aastal

Ma olen vihjetest aru saanud, et meie pere jõuluõhtu on tekitanud natuke vastakaid tundeid lugejais. Ma tõesõna ei tahtnud tekitada muljet, et see variant, mis meil on, kuidagi ... jõuluõhtute tipp on :) Minu jaoks on selline variant lihtsalt ainuvõimalik, sest enam-vähem samalaadselt on meie jõulud alati kulgenud. Ja mida vanemaks me saame, seda parem nagu oleks. Või ehk oskan ise rohkem seda hinnata.

Igatahes. Raamatud siis.

Alustuseks need, mis võiks kuuluda minu top kümnesse (jah, neid on 12 :D)
"Uju koos uppujatega"
"Meie võimalikud elud"
"Minu soovide nimekiri"
"Minu faking perekond"
"Siid" ja "Kolm korda koidikul"
"Seltsimees laps ja suured inimesed"
"Kallis Michael! Armastusega isa"
"Kui mind enam ei ole"
"Sai mis tahtis"
"Oxfordi romaan"
"Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke"

Selles nimekirjas on päris mitu lihtsalt toredasti kirjutatud ("Uju koos uppujatega", "Meie võimalikud elud", "Oxfordi romaan") või puudutab mõnd minu jaoks olulist teemat mind kõnetaval moel ("Sai mis tahtis", "Seltsimees laps", "Minu faking perekond"), aga ka selliseid, mis olid mõlemat. Ehk aeg on küps esikolmiku väljakuulutamiseks.

Kolmas koht
"Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke" ( Gaétan Soucy)
See on see, mille ma just lõpetasin. Üks neist raamatutest, mille puhul ma sain esimesest leheküljest aru - sellest tuleb väärt lugemine. Ausalt öeldes ei ole ma praegu veel päris täpselt kindel, mida ma lugesin. Igatahes oli see erakordselt ... võluv. Täiega hull raamat :D Asjad, mis peaks olema nagu ebanormaalsed, on esitataud täieliku normaalsusena. Ja vastupidi. Kohati iiveldama ajavalt naturalistlik. Ja mõningate erakordselt nutikate detailidega, mida ma ei taha avalikult kirja panna, sest äkki keegi tahab lugeda ja siis rikun ma niiviisi tema rõõmu. Äge tõlge on ka (Triinu Tammelt).

Teine koht
"Kui mind enam ei ole" (Adam Haslett)
Depressiooniraamat. Ja kui ma ütlen depressiooniraamat, siis ma mõtlen sellist koledat, kleepuvat, hingematvat, kogu-aeg-igal-pool olevat depressiooni, mitte kerget muutust ajukeemias, mille vastu aitavad esimesed suht suvaliselt valitud AD-d ja natuke terapeudi juures käimist. Nope, see on raamat depressioonist, mille vastu ei aita MITTE MISKI. Ja see on kohutavalt painav. Et ongi inimesi, kelle igapäevane elu on põhimõtteliselt ellujäämine. Ja on peresid, mille kõigi liikmete elu on ühel või teisel moel seotud haige pereliikme elushoidmisega. Et mõnikord ei olegi lahendust kõigile muredele. Kõige veidram on raamatu juures, et see on ülimalt südamlikult kirjutatud, kohati humoorikalt (muidugi mitte pisarateni naerma ajavalt, aga nii meelt lahutavalt), kokkuvõttes hästi helge raamat.

Esimene koht
"Siid" ja "Kolm korda koidikul" (Alessandro Baricco)
Võib kahtlustada, et ma olen üks viimaseid inimesi, kes on enda jaoks Baricco avastanud. Mulle tundub, et ta hakkab juba moest välja minema, aga see ei vähenda muidugi minu vaimustust.  Teksti on neis raamatutes napilt, aga kõik on nii ilusasti kirja pandud. Ja suurepärane näide sellest, kuidas vorm ja sisu moodutavad terviku. Kui muidu saad aru, et oled leidnud enda jaoks hea raamatu, kui esimest lehekülge loed, siis nende kahe raamatuga piisas kätte võtmisest. Lihtsalt imeilusad.

Selline siis sedapuhku lugemisega. 2017 oli muuseas see aasta, kui minust sai lugeriomanik. Äärmiselt tore leiutis, minu kätte sobib ideaalselt. Ja väidetavalt on sellega võimalik ka rannas raamatuid lugeda. Kahjuks seda viimast pole saanud veel katsetada, sest lugeri sain jõulukingiks :)

Wednesday, December 27, 2017

Emotsionaalsed jõulud

Tänavu oli see aasta, kus minu vanemate juures olime mitte 24., vaid 25. detsembril. Hr H sugulased on väga toredad ja hoiavad meid kõik väga ning lisaks on tore jõuludeks sõita maale, kus on vaikne ja taevas mustmiljon tähte. Aga ikkagi meeldib mulle see variant rohkem, kui oleme 24. detsembril minu vanemate juures, sest noh, siis on sellised jõulud, nagu ma harjunud olen. Ja jõulude osas olen ma väga suur konservatiiv :D

Minu meelest on täiesti vältimatu see, et süüa tehakse nii palju, et järgmisel päeval süüakse hommikusöögiks kartulisalatit hapukapsa ja verivorstiga. Et kingitusi on nii palju, et need ei mahu kuuse alla ära (meid on kokku 16, kui ma õigesti lugesin, see on üks põhjus, miks ei mahu). Et pärast jõuluvana külaskäiku istutakse laua taga ja räägitakse oma eelmisest aastast. Ma ei tea, mis siis saab, kui seda enam sellisel kujul ei oleks. 

Selleaastane jõuluõhtu oli tegelikult mitme asja poolest eriline. Esiteks, esimest korda viimase 24 aasta jooksul ei tulnud jõuluvana ise kohale, vaid jättis kingid ukse taha. Prl Lumivalgekese elus juhtus see esimest korda, ta saab veebruaris 25 :D Kingitused ise olid täiesti suurepärased nagu igal aastal. On lihtsalt nii tore näha, kuidas inimesed on pikka aega mõelnud ja otsinud või ise näppudel käia lasknud, et saaks kokku üks tore kingitus, mis teisele rõõmu teeks. 

Ära tuleks märkida ka see, et 2017. a jõulud olid esimesed jõulud, kui Ruudi oli kingitused ette valmistanud, mulle ja hr Hle, siis. Okei, hr H kingituse osas aitasin ma natuke kaasa, sest ta tahtis ilutulestikku osta ja selle jaoks oli mind kõrvale vaja, nagu ma aru sain. Aga ta ise mõtles ja valis (ja maksis) ja lõpuks pakkis ka :D Samamoodi minu kingitus, mille juures ta üldse abi ei vajanud. Suureks saanud on meie lapsuke. 

Kokkuvõte oma aastast läks sel korral väga emotsionaalseks. Mulle tundub, et lõpuks nutsime kõik. Ja mitte sellepärast, et oleks olnud kellelgi kurb või paha aasta, vaid vastupidi - nii ilus oli :D Kõige rohkem tundeid suutis meis esile tuua prl Lumivalgekese poisssõber, kes esiteks rääkis nii ilusasti sellest, kuidas tema elu on muutunud nii palju paremaks pärast prl Lumivalgekesega kokkusaamist. See oli nii siiralt ja armsalt ja ... nutsime kõik koos selle ilu pärast. Siis, kogusime ennast natukene, jätkas poisssõber ja rääkis, kuidas ta on nii tänulik, et me oleme ta vastu võtnud oma perre, kus ta näeb peremudelit, mida tema oma elus pole näinud. Selle peale nutsid ka need, kes enne suutsid veel end tagasi hoida :D Hästi ilus hetk oli. 

Nojah, ega see, kui mu õde rääkis, kuidas ta just sel aastal mõistis kuidagi paremini, mida tähendab pere, ka vähe emotsionaalne polnud. Haakub sama asjaga, millest kristallkuuli blogis täna juttu oli - peres ei pruugi üldse olla nii, et sul on õde-vend (või ka ema-isa), kes on sinuga inimesena sarnane, aga peres on mingi teine ühtsustunne, mingi teadmine, et üksteist toetatakse alati. Nagu päriselt alati. Õde ütleski, et ta tundis, et isegi, kui ta oleks teinud midagi tõeliselt halba, oleks meie pere ikka temaga jäänud. Mina tunnen sedasama asja. Ja pole üldse oluline, et me õdedega iganädalaselt ei kohtu, ei räägi telefoni teel, ei kirjuta. On lihtsalt see teadmine. Meenutasime aegu, mil prl Vaprake oli haige - me kõik mobiliseerusime, aitasime, nagu oskasime. Ja nii oligi, kes valmistus imearst Stepani juurde minema, kes lasi paarisajal inimesel eestpalvet lugeda. Ja selle tunde olemasolu on sõna otseses mõttes ainus põhjus, miks ma üldse oleksin valmis veel ühe lapse saama. Et Ruudil oleks samasugune teadmine olemas. Mitte see, et tal oleks kõige parem sõber maailmas, vaid üks inimene, kes aitab sind isegi siis, kui oled täiega pekkis. 

Edasine jõuluõhtu läks pisut teise emotsiooniga, sest me jõime ära kõik vahuveinid, mille isa oli varunud, isegi magusa, nii et... läks pikale see pidu. Aga õudselt tore oli :)

Saturday, December 23, 2017

Ja edasi teatri juurde

Blogi ja oma mälu kasutades nägin ma sel aastal vist selliseid lavastusi:


  • "Sätendav pimedus" (Ugala)
  • "Olga, Irina ja mina" (Endla)
  • "Minu veetlev leedi" (Estonia)
  • "La Traviata" (Estonia)
  • "Gogoli disko" (Ugala)
  • "Köster" (Tallina Linnateater)
  • "Meeste kodu" (Ugala)
  • "Aida" (Estonia)
  • "Primavera Paunveres" (Ugala)
  • "Emadepäev" (Ugala)

Täpselt sama palju kordi kui eelmisel aastal, aga sisuliselt ikka vähem, sest eelmisel aastal olid pooled lavastused sellised, mille kohta võisin öelda, et tõesti äge, sel korral ainult kolm (kaks ooperit ja "Primavera"), "Sätendav pimedus" on peaaegu selles nimekirjas, "Gogoli disko", "Emadepäev" ja "Olga, Irina ja mina" olid sellised, et oli täitsa tore; "Minu veetlev leedi" ja "Köster" olid natuke piinlikud, aga saan aru, et asi on minus, mitte lavastuses. Ja no siis veel "Meeste kodu", mis oli niivõrd kohutav, et mul lihtsalt pole sõnu :D Jumal tänatud, et ma viimasel etendusel käisin. Ma ei saa siiani aru, miks keegi mu tuttavatest mind ei hoiatanud. Ja mis kõige kohatum - aplausi ajal tõusis rahvas püsti. Me tõusime ka, aga eesmärgiga saalist põgeneda :D

Üldse. Mis värk selle püstitõusmisega on? Kuus viimast etendust, mida ma vaatamas käisin, lõppesid sellega, et rahvas aplodeeris püsti olles. 

Aga parema otsa poolest siis "Sätendavat pimedust" soovitan küll vaatama tulla. Kahjuks "Primaverat" enam ei mängita :( See oli TÜVKA tudengite lavastus ja nüüd on nad suundunud juba uute väljakutsete jahile. "Emadepäev" on selline olmenäidend, ainult ilma läbiva loota, kui mitte võtta lugu väga üldisena. Muidu jutt on emadest/emadusest, kohati päris humoorikas, naersin küll. 

Uuel aastal tahan Ugalas ära näha etendused "Krd loll lind", "Orpheus allilmas" ja "Elav lapi". Ruudiga loodetavasti ka lasteetendus "Tuu kuu pealt", kuigi näen juba, et seda mängitakse kogu aeg nädala sees kell 11. Kahju :( Aga selle eest avastasin praegu, et "Primavera Paunveres" siiski on uuesti mängukavas, nii et tulge ja vaadake, see on päriselt ka khuul. Tantsulavastus. Visuaalteater. Vinge värk, ma ütlen teile :)

Teatri osas loodaks uuel aastal küll vähe paremat saaki. 


Friday, December 22, 2017

Jätkame filmimaailmaga

Filmid on teine teema, millest ma hästi südamlikult oskan kirjutada.

Tegelikult olen sel aastal ikka vähe rohkem kinos käinud, sest 2017 oli see märgiline aasta, kus meie kinotu ja veepargitu linn endale lõpuks kino sai. Veeparki ... enam vist keegi ei ootagi :D

Kontrollisin blogist üle, mida ma üldse vaatamas käisin, kohati kratsisin imestunult kukalt - kas tõesti olen sellist filmi näinud? Tavaliselt on mul selline asi suvaliste raamatutega, mida lõõgastuseks loen, aga tänu kodulähedasele kinole on sama fenomen tabanud ka filme.

Kui filmindusest üldises plaanis rääkida, siis 2017 oli ka see aasta, kui Ruudi hakkas iseseisvalt kinos käima. Eks see ole ka selle  kodulähedusega seotud. Igatahes käis ta vahepeal päris usinalt kinos vaatamas filme, mille mina vaadatamatuteks tembeldasin. Mulle väga meeldib, et tal pole mitte mingisugust sisemist tõrget ka päris üksi kinos käimise suhtes, sest mulle näib, et tervet hulka inimesi kammitseb uskumus, et kinos käiakse kellegagi koos. Kohati tundub mulle isegi, et ta eelistab üksi minna.

Aga minu vaadatud filmidest ... "Barry Seal" oli päris meeleolukas. "Kingsman" lahutas päris meeldivalt mu meelt. Põhimõtteliselt võiks ära mainida veel "Una", mis tekitas vähemalt mõtteid. No ja loomulikult just vaadatud "Väike ime", mis on ülinunnu film jõuluajaks. Seda käisime koos Ruudiga vaatamas ja loomulikult vesistasin ma pool aega (kui ma parajasti ei hämmeldunud selle seltskonna peale, kes meie ees istus, sest nood kõndisid ringi, rääksid, naersid selliste kohtade peal, et Ruudigi oli segaduses. Kui üks neist eriti kõva ja eriti pika peeruga maha sai ja ülejäänud selle peale endast täiesti väljusid, sai minu karikas täis. Pärast seda oli terves saalis filmi lõpuni täielik vaikus.)

Jätkates "Imega". Raamatut olen loomulikult lugenud, nii et sisu oli mulle teada. Ja film oli täiega samasugune. Nunnu ja kurb ja selline, millesse tahaks uskuda, aga... Või noh, tegelikult isegi usud, et Auggie oligi nii lahe ja vapper ning Jack Will ja Summeri nii tugevad ning Julien tegelikult saigi aru, et tema ise koos oma vanematega on nõme. Ühesõnaga, et selles loos olidki sellised inimesed, kellega läks lõpuks kõik hästi. Mis ei tähenda, et päris elus samamoodi läheks - seal on ikka lapsed, kes on ilusad, targad ja osavad ning kes ei saagi aru, et oma käitumisega teevad jõledusi teistele; ja need lapsed, kes on toredad ja südamlikud, aga kes erinevatel põhjustel ikkagi ei julge vastuollu sattuda nonde esimestega; ja lisaks kõigele muule on päris maailmas üsna raske leida haridustöötajaid, kes tunnistavad, et (nende) koolis on kiusamist.

Mul oli kõikidest peategelastest õudselt kahju, sest kõigil oli raske.

Pärast filmi arutasime natuke asja ka. Et mis oli filmi mõte ja kellest või millest meil kahju oli ja nii. Ja kas meie oleksime Jackiga sarnaselt Auggie´ga sõbrustama hakanud. Ruudi ütles, et ta ARVAB, et oleks. Ta päris kindel endas ei olnud, aga leidis, et nii palju, kui temal kogemust on, siis sellised teistmoodi lapsed pole kunagi ülbed ja ebameeldivad. Ja juba selle pärast võiks nendega sõbrustada.

Mina ise kusjuures ei oska ka öelda. Praegu muidugi, aga 10-aastasena? Pigem olin ma toona filmi-Charlotte´i sarnane, kes nagu ei saanudki õieti aru, et kõigil inimestel ei ole nii ilus elu kui mul.

Selliseks see filmiaasta sai.

Thursday, December 21, 2017

Alustame muusikast

Detsembrist on kaks kolmandikku kulunud, aga mul aasta kõik kokku võtmata. Ma olen sel aastal jätkuvalt väga vähe bloginud, nii et kokkuvõttega lähebki keeruliseks, sest ma lihtsalt ei mäleta. Aga väike tagasivaade kulub ikka ära.

Ma tegelikult mõtlesin esiti, et teen lugemistest kokkuvõtte (sest vaatamata sellele, et bogi loetud raamatute nimekiri püsib üsna muutumatuna, olen mõne päris vinge raamatu läbi lugenud sel aastal), aga siis sain aru, et see raamat, mis mul praegu pooleli on, peab kindlasti sellesse postitusse sisse saama. Nii et ma loen raamatu enne läbi ja siis kirjutan.

Võtame sedapuhku siis hoopis muusika-aasta. See on alati nii südamlik, kui ma muusikast kirjutan :)

Terve aasta olen väga korralikult muusikaviktoriinil käinud. Ühe korra puudusin, see oli vist tookord, kui me "Aidat" vaatamas käisime. Lõpuks ometi tulid Placebo ja Linkin Park ära, ühel ja samal viktoriinil kusjuures. Jätkuvalt on minu rolliks eelkõige kirjutusvahend kaasa võtta, sest noh, teadmisi mul ju pole. Meie võistkonna koosseis on muutunud, üks liige läks sõjaväkke, üks on kadunud kogukonnaellu. Nende asemel on kaks uut liiget, kes küll kumbki päris stabiilsed käijad pole.

Selle aasta viktoriin on meil ka juba korraldatud, sai teine selline:

Minult on kaks ja pool lugu :D Võite siis mõtiskleda, millised. Teema on vist arusaadav? Me M-iga oleme siiski pedagoogid, seega kõik peab alati olema korralikult läbi mõeldud, mitte niisama suvaliselt kokku pandud.

Muidu on see aasta olnud ikka eelkõige Bon Iveri aasta. Natuke ka Lana Del Rey aasta. Ja pärast Positivust ka Lumineersi (pool)aasta.

Sel suvel tabas mind ka välgunoolena mõistmine, et midagi on totaalselt paigast ära minu arusaamaga muusikast. Kuulasime hr Hga raadiot. Klassika või Kuku või Viker, polegi vist tähtis. Igatahes oli seal saade, kus saatejuht mängis oma lemmiklugusid. Ja viimasena oma kõige suuremat lemmikut - Louis Amstrongi "What a wonderful world". Ja ta kohe ütleski raadios otse välja: "See on minu kõige suurem lemmik." Ja mina olin jahmunud, sest selles seltskonnas, kus ma viimased poolteist aastat olen liikunud, ei ole selline lause mõeldav :D See oleks sama, kui öelda, et mu lemmikautor on Barbara Cartland :D

Millal ja miks see niiviisi läks, ma ei tea. Aga kuidagi juhtus.

Midagi muud nagu muusikaga seoses ei meenugi. Eesti Laulu lood kuulasin küll ära, mulle meeldis ainult Sibyl Vane, mis on selline bänd, mille meeldimist vist ka alati heaks maitseks ei peeta :D A mulle meeldisid nad juba enne seda, kui nende lugu(sid...) kuulsin, sest mulle meeldib nende bändi nimi. Stig on muidugi nunnu. Ja rohkem nagu ei tulegi ette, mis seal veel oli.

Selline muusikaaasta siis oligi.

Monday, December 11, 2017

Masendav maailm

Täna, 11. detsembril aastal 2017 panin ma esimest korda elus ajalehte kaastundeavalduse. Ilmselgelt olen ma piisavalt vana, et peaksin olema ka selliseks asjaks valmis. Tegelikult loomulikult mitte.

Suri Ruudi sõbra väike õde, kes oleks täna saanud üheaastaseks.

Ma ei suuda siiani uskuda, et see päriselt juhtus, tundub täiesti ebareaalne. Ja selle pere valu ei suuda ma ette kujutada, kui juba mina, kes ma neid vaid nende poja kaudu tunnen, olen nii õnnetu.

Midagi ei olegi öelda.

Sunday, November 19, 2017

Lapsesuu

Ruudi pidi koolis sõnastama oma õppetööalase eesmärgi. Oli saanud selline:



Soovin sedasama kõikidele maailma inimestele. Kaasa arvatud ma ise :D

Sunday, October 29, 2017

Sügisvaheaeg

Vaheaeg läks loomulikult kiiresti. Nagu alati. Tööl oli sel korral kaks korraldatud (kohustusliku osalemisega) ettevõtmist - esmaabikoolitus ja maakondlik hariduskonverents. Esmaabikoolitusi tuleb meil iga mingi aja tagant kogu seltskonnaga läbida, nii et teoorias teame vist kõik seda, millal kannatanul jalad üles tõsta, millal külili keerata ja millal alustada südamemassaažiga. Praktikas ... ma kardan, et ei tule nii elegantse kergusega see asi välja.

Hariduskonverent oli üliäge. Sel aastal oli formaadis väike muutus - enam polnud tervet päeva ettekandeid, vaid sissejuhatuseks mõned ettekanded ja päeva teises pooles õpitoad. Ettekandjatest kõige ägedam oli Grete Arro, kelle TEDi etteastet olen vaadanud ja nautinud ja kes taas pani kuulama, kaasa mõtlema ja noogutama. Ma sain küll aru, et päris paljudele ta ei meeldinud (või noh, "ei meeldinud" on vist palju öelda, pigem tekitas kohatist nördimust vist), kuigi ma ei saa päris täpselt aru, mis põhjustel. Vaatasin praegu tema slaidid üle (SIIT) ja miski ei tundu sellisena, millesse ma ei peaks uskuma. Ta räägib võibolla natuke teistmoodi, kui meie praegune ühiskond harjunud on. Õppimine ei pea olema ainult fun, õppimine eeldab teemaga tegelemist, et toimuksid muutused ajus, tagasiside ei pea olema ainult positiivne, õppijal ei tasu keskenduda ainult oma tugevustele, võttes endalt võimalus jõuda kaugemale aladel, mis tulevad raskemalt kätte. Tore oli teda kuulata.

Õpitubasid sai valida kaks, ma käisin ühes, kus arutlesime õpetaja maine küsimuse üle. Oli põnev, kuigi me ei jõudnud mingisuguste tegevusplaanideni. Suurim probleem on vist selles, et õpetajad ise peavad oma mainet halvaks, ülejäänud ühiskonnagrupid pole sugugi nii kriitilised.
Kusjuures ma ei oska isegi enam öelda, millisena ma ise oma ameti mainet tajun. Mu õde, kes on meie kodulinna hariduseluga tihedalt seotud hoolekogude kaudu, oli samuti konverentsil ja mainis, et praegu ei tunne enam õpetajaid tänavapildis nii lihtsalt ära, sest õpetajaid on nii palju erinevaid ja kõik ei ole seda kostüüm-lokisoeng tüüpi õpetajad. Et õpetajad ise ei tunne enam nii palju, et nad peavad kuidagi ka väliselt ja oma käitumisega vastama mingisugusele müstilisele ühiskondlikule arusaamale, milline peab olema õpetaja. Ja mulle näib, et kui õpetajad ise suudaks veelgi enam võtta omaks, et nad on vabad nii oma riietuse kui ka tööalaste valikute puhul, tõuseks maine ka. Lihtsalt, õpetajad peaksid ise veel rohkem uskuma, et nii on.

Teine õpituba oli pealkirjaga "Kas poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt?" ja läksime sinna oma seltskonnaga, kus just sel sügisel oleme pikalt arutlenud sel teemal. Oleme püüdnud leida argumente, mis tõestaksid, et meeste ja naiste mõtlemises on bioloogiliselt erinevus sees. Me ei ole seda veel leidnud :D Kõik on kultuuriline :D Kahjuks õpituba oli ainult sellest, kuidas poisid õpivad teistmoodi ja me õpetajatena peaksime neile vastu tulema. Sellel loengul oli nii palju hädasid, et ma ei viitsinud isegi arutelu tekitada.

Pärast töiseid tegevusi käisime ka tiiru Tartus, kus külastasime ERMi (seekord olime targad ja võtsime ainult ajajoone, sattusime kohtadesse, kus mina eelmisel korral üldse ei käinud, nautisime paljusid interaktiivseid asjandusi ja ikka päris lõpuni jaksu ei jagunud, kuigi käisime ka söömas), Tagurpidi Maja (mis on selline on-ei-ole asi. Kohapeal oli mul lihtsalt tunne, et olen ruumis, kus laes pole mitte lambid, vaid näiteks diivanid. Et mul ei tekkinud segadust või ma ei tea, kas see üldse peaks tekkima. Pildid on toredad, kuigi ma avastasin, et kui minu jaoks on loogiline selles majas tehtud pildid panna üles tagurpidi, nii et inimesed on tagurpidi, mööbel õigetpidi, siis tuttavad on sotsiaalmeedias jaganud oma pilte ikka õigetpidi inimestega. Huvitav iseenesest) ja VSpas (Ruudi võttis asja kokku üsna nii nagu minagi oleks seda teinud - "selline keskmine, ei olnud lõbustusasju eriti, aga erilist luksust ka polnud". Ehk siis polnud veepark, kus möllata, aga polnud ka tõeline naudinguoaas. Ma olin saunaosakonnas väga pettunud. Ma isegi ei tea, mida ma ootasin, aga mitte nii kitsukest ala suht tavaliste saunadega. Tore on see, et Jaapani vann oli olemas, aga no kuulge, kes paigaldab Jaapani vanni - ülima naudingu koha - vaatega lastebasseinile? Pool naudingut läks kaotsi :D Eks me loomulikult ujusime ja mõnulesime ikka oma kolm tundi, oleks kauemgi, aga spaa pandi kinni. Vooluga jõgi oli tore. Võibolla oleks seal mõnusam olnud koolivaheajavälisel ajal, kui inimesi nii palju pole.)

Selline oli siis vaheaeg meie kandis. Ruudi tegi vahepeal ka kärbseseene (mis on hullult naljakas) ja referaadi teemal "Kõrvenõges" ja sai teada, et reuma korral tasub vihelda end kõrvenõgese vihaga või võtta nõgesevanni. See viimane tekitas temas erilist õudu :D

Tuesday, October 24, 2017

Vahelduseks koolilapsest

Koolivaheajal on paslik paari reaga mälestustekivisse raiuda ka ühe kolmandiku eksistentsiaalsed mured ja rõõmud.

Rõõm on muidugi see, et vaheaeg on :D Kuigi vastumeelsus kooli suhtes on oluliselt vähenenud võrreldes varasemate aastatega. Mina panen selle paranenud suhete ja natukene intensiivistunud õppetöö arvele.

Rõõm on ka uued õppeained - arvutiõpetus ja male. Ma ei tea, kas kumbki sisuliset niivõrd põnev on, aga mõlemad tähendavad väljaminekut rutiinist, nii et on väga oodatud.

Rõõm on selles, et kirjutada tohib nüüd suure inimese kombel tintekaga. Ja et kirjutamine on muutunud kiiremaks ja kergemaks.

Mure on jätkuvalt sellega, et matemaatika on igav. Ma olen selle probleemiga tegelenud nii ja naa, aga kuidagi pole õigele otsale saanud. Minu jaoks on oluline, et suhe matemaatikaga oleks positiivne. Olen rääkinud oma kogemusest, hr H on suutnud näidata väga elulisi situatsioone, kus matemaatikast on kasu, oleme igasugu naljakaid ja tobedaid asju arvutanud perega puhtalt selle pärast et näidata - me saame seda teha, sest me oleme õppinud matemaatikat. Olen ostnud talle laste nuputamisülesandeid, näidanud Känguru materjale. Ja kõik, mis me oleme sellega minu meelest saavutanud, on see, et ta suhtub koolis õpitavasse veel suurema mitte vastumeelsuse, aga sellise "okei, ma teen siis ära, kui te nii peale käite"- meelsusega ("see matemaatika, mida sina näitad, on põnev, aga koolis meil ei ole ju selline"). Olen püüdnud ka ratsionaalselt selgitada - praegu tuleb alusasjad (mis paratamatult väga keerulised pole) väga hästi selgeks saada, sest muidu ei saa keerulisemaid asju teha. "Aga ma ju oskan," on tema vastus. Eks ta ole, põhimõtteliselt tõesti, kui oled kirjaliku liitmise ja lahutamise nõksu kätte saanud, siis oluliselt põnevamaks see ei lähe, kui eelnevalt on 20 piires arvutamine korralikult selgeks saanud. Aga harjutama peab. Ja nope, ta ei ole mingi geenius, kes mõtleb numbrite keeles. Tavaline kolmandik, kes on mänginud matemaatikakalakeste mängu. Ja nope, ta ei ole matemaatikas isegi mitte läbi ja lõhki viieline.

Teine mure pole koolilapse mure, vaid minu ja klassijuhataja. See on konkreetne mõttelaiskus, püüd minimaalse vaevaga läbi ajada, viitsimatus pingutada, kontrollida, üle vaadata oma tööd. Ja see on suur mure. Sest matemaatikat võib ju põhimõtteliselt mitte armastada, aga kui praegu, kolmandas klassis oma mugavustsoonis rahulikult läbi vedada (see pole raske, sest nad pole jätkuvalt jõudnud tegelikult õppimist nõudvate teemadeni), siis ühel hetkel on juba väga raske leida endas jõudu pingutada. Nagu ta lasteaias, kui tuli joonistada 8 mõmmit, joonistas ühe mõmmi ja tõmbas seitse kriipsu, näitamaks, et ta saab aru, mida pidi tegema, on tema praegused tööd täis samasuguseid otseteid. Või näiteks see, kui ta sai eesti keeles kolme. Kui ma seda nägin, tõusid mul kulmud pealaele. Mitte et inimene ei võiks kolmesid saada, kui ta seda tahab, aga kummastav oli küll, nad kordasid parajasti tähestikku :D, mis seal nii keerulist on. Kui ma tööd nägin, sain aru. 12 sõna tuli tähestikulisse järjekorda panna, Ruudil oli 11 ehk siis ta oli ühe vahepeal ära kaotanud. Kolmanda sõna. See tähendab, et õpetaja luges õigeks tal ainult kaks esimest. Suht karm, aga natuke vist pani mõtlema. Töö iseenesest ei olnud kindlasti kolmene, sest võõrsõnade ja vähem levinud sõnade osa oli täiesti korras. Tegelikult oli ju ka tähestiku tundmisega kõik hästi, lihtsalt see üks sõna seal. Ja ma üldse ei heida õpetajale seda ette, häälikühendite märkimine oli samuti lõdva randmega tehtud.

Kõige selle juures võivad teda siiski tabada ka helgemad hetked. Näiteks siis, kui ta ise õpetajatele (klassijuhatajale ja aineõpetajale) kirjutas oma tegemata jäänud koduse töö osas, et ta selle vaheajal ikka ära saaks teha. Või loodusõpetuses ravimtaime referaadi teemat valides püüdis leida taime, mida õpikus pole mainitud, sest "õpikst võtta poleks ju üldse põnev". Nii et ta iseenesest ju tahab ja suudab, lihtsalt mingitel ainult talle arusaadavatel hetkedel.

Muul ajal on ta nagunii lihtsalt kõige ägedam :D